Kahesuunalise laua puhul umbes 70° tuule suunast või 42° efektiivsema hüdrofoil laua puhul. Mida rohkem lohesurfi laud liigub ülestuult, seda rohkem on vaja alumist külge vette suruda, et hoida ära külgpidi liikumist.
Umbes 45° tuule suuna poolt (tugeva tuulega) olenevalt sõitja oskusest. Purjelaua keskkoht jookseb paralleelselt sõidujoonega, kuna enamus külgmised jõud maandab sabauim ja kantida ei ole eriti vaja. Tänu sellele on ülestuult kursid üsna kiired. Suurimad kiirused saavutatakse laia haardega.
Teooria
Mida kiiremini lohe liigub seda rohkem jõudu see tekitab. Kohapeal seistes ja aktiivselt lohe üles-alla liigutades võib tekitada koheselt palju jõudu. Peaaegu alati on võimalik lohet liigutada palju kiiremini kui lauda. Lohe on väga dünaamiline. Sellel põhjusel on lohedel ka nii suur tuuleulatus.
Puri ja laud liiguvad sama kiirusega. "Pumpamise" teel on võimalik ennast mõnikord glissi saada ka vaikse tuulega aga puri ja laud liiguvad ikkagi praktiliselt sama kiirusega. See on ka peamine põhjus miks purilauaga tegelemise jaoks on vaja palju varustust.Varustus peab tuule tugevusega sobima palju täpsemini kui lohesurfi puhul.
Füüsiline koormus sõitjale
Lohe veojõud viiakse üle sõitjale läbi trapetsi sõlme, mis kinnitatakse trapetsi konksu külge. Konksu otsas olles kasutab sõitja lohe juhtimiseks musklijõudu ja kontrollib lohe jõudu lükates poomi enda poole ja endast eemale (olenevalt seadistusest võib olla vaja kasutada natuke jõudu). Olles "lahti haagitud" juhib sõitja lohet kasutades oma käsi ilma võimaluseta lohe jõudu maha võtta, mis võib olla väga väsitav. Üldiselt aga on lohesurf rohkem kerge kardiotreening.
Ilma trapetsita purjelauaga sõitmine nõuab suurt füüsilist pingutust, eriti tugeva tuulega. Trapetsiga sõites on kukkumisest toibumiseks või manööverdamiseks (jibe, tack) vaja trapets täielikult purje küljest lahti võtta, mis tähendab, et nii veo- kui juhtimisjõuga tuleb hakkama saada ainult musklite abil. Muskli jõu kasutamise vajadus väheneb kui sõitja oskused paranevad säilitamaks laua kiirust suunavahetuse ajal. Ka tugeva tuulega võib sõitmine muutuda väga füüsiliselt kurnavaks lihtsalt tänu tuule tugevusele aga seda peetakse tavaliselt kehva varustuse või oskuste puudumise süüks.
Kukkumisest taastumine
Lohet on suhteliselt lihtne kukkumise ajal õhus hoida. Sõitja saab tõmmata ennast veest välja lihtsalt lohet liigutades. Lohe jõudu saab reguleerida muutes lohe ründenurka. Vaikse tuulega võib lohe kukkuda taevast alla vette ja sinna jääda.
Nõrga tuulega (glisseerimatutes tingimustes) peab purilaudur laua peale saama ja tõmbama purje veest välja. Tugevama tuulega aga (glisseerimise tingimustes (olenevalt varustusest/sõitja kaalust/kogemusest umbes üle 4-5 m/s tuulega) on veestart parem valik. See tähendab seada laud ja puri tuule suhtes õige nurga alla, lastes tuulel tõmmata purje abiga keha veest välja laua peale ning seejärel uuesti jalad jalustesse tagasi astuda. Selle manöövri jaoks on vaja natuke vähem kui glisseerimistingimusi.
Suuna muutmine (i.k. tacking ja jibing)
Kahesuunalised lohesurfi lauad (enamus lohesurfi laudu) on valmistatud kahesuunalistena. Kui sõitja tahab suunda vahetada, siis on vaja vahetada ainult lohe asukohta taevas. Laua ahtrist saab nüüd vöör, nii et jalad võib hoia patjadel rihmade vahel. Vette kukkumine ei ole samuti suur probleem, kuna isegi algajad sõitjad saavad üsna kiiresti ja vaevata teha uue veestardi kasutades lohet enda veest välja tõmbamiseks. Tänapäeval kasutavad paljud lohesurfarid ka ühesuunalisi laudu (laine- ja võidusõiduks). Nende laudade puhul on vaja laud vees ringi keerata ja see nõuab harjutamist.
Sõitjal on võimalus valida kas vahetada suunda pöörates laua esiosa läbi tuule (tack) või tagaosa läbi tuule (jibe). Mõlemal juhul muutub tuulepoolne serv ja sõitja peab vahetama jaluseid. Tugeva tuulega on on ainuke võimalus suunda vahetada sooritada "carve jibe", mis on manööver, mida on vaja praktiseerida palju tunde, et sooritada seda ilma kukkumata.
Hüppamine
Lohesurfarid saavad ilma laine vajaduseta kasutada hüppamiseks oma lohet (kasutades seda kui tiibvarju). Hüppamine on suhteliselt lihtne aga võib olla ohtlik. Õhku tõusmine (hüppamine) võib juhtuda ka tahtmatult isegi algajatele, eriti muutliku tuulega või kiirete lohe liigutamistega, kui lohe võib sõitja veest välja õhku tõusta lohe suunda muutes.
Purilauduril on vaja õhulennu tegemiseks vaja märkimisväärset liikumiskiirust ja ideaaljuhul trampliin-lainet. Kui laine ei ole piisavalt suur, siis peavad sõitjad hüppe alustamiseks lööma alla laua saba. Tahtmatuid hüppeid esineb väga harva (välja arvatud üle lainete põrgates), kuna hüppamine nõuab sõitjalt aktiivset osalust. Hüppamiseks on vaja oskuseid ja neid suudavad üldiselt sooritada ainult kogenud sõitjad.
Vigurlend
Enamus vigurlendusid ja trikke (saba haaramine, täispööre, jne.) saab sooritada ilma lohe asendi muutmiseta õhus. Seega vigurlendude sooritamine on väga vähe erinev nende sooritamisest maa peal kui trapets on kinnitatud mõnda fikseeritud punkti. Algajad võivad hakata suure ettevaatlikkusega harjutama mõningaid peamisi trikke peale paari esimest nädalat või isegi päeva. See osa lohesurfist võib nõuda teatavat füüsilist pingutust.
Enamuse vigurlendudega aerodünaamika asukoht õhus kipub lennukiga sarnaselt dramaatiliselt muutuma. Mõningate vigurlendudega nagu täispööre peab sõitja hüppama piisavalt kõrgele, et lubada mastil täispikkuses alt läbi pöörata. Sageli riskid sõitja jaoks nende suhteliselt raskete kiiresti liikuvate varustuste (laud, mast, puri) poolt võivad olla märkimisväärsed. See ei ole sarnane mistahes tegevusega maismaal ja seega õppimiskõver on väga madal. Kuna vigurlennud on oluliselt keerulisemad kui hüppamine sooritavad neid ainult kõige kogenenumad sõtjad ja saavad seega purilaudurite seas tohutu lugupidamise osaliseks.
Vajalik liikumisruum
Vaba liikumisruumi on vaja vähemalt 50 meetrit ülestuult ja 30 meetrit allatuult. Tugevate tuulepuhangute poolt lendu tõstmine on reaalne oht, mis omakorda muudab lohesurfari kontrollimatuks purilenduriks ja tekib risk saada visatud vastu allatuult asuvad objekte.
Kuna puuduvad loheliinid, siis ei ole üles- ega allatuult objektidest vaja vaba ruumi, välja arvatud võimalikud vees olevad loheliinid või õngenöörid, mis tähendab, et purilaudurid ei pea muretsema tugevate tuulepuhangute pärast. Samuti nad võivad peatuda peaaegu koheselt. Kogenud sõitjad teevad seda vette kukkudes (mõningase riskiga iseendale) samas kui algajad sõitjad (kes üldjuhul ei kanna trapetsit) võivad jõu purjest välja lasta koheselt vabastades oma tagumise käe või lastes masti vette kukkuda. Risk põrgata vastu kõvasid objekte või teisi veesolijaid on seega minimaalne.
Õppimiskõver
Lohesurfi õppimiskõver on väga erinev purilaua omast. Alguses võib lohe käsitlemist õpetada kaldal, kuna lohesurf tegelikult pärinebki kaldal lohetamisest. Kord aga vees olles on vaja instruktori poolt turvalist juhendamist kuni põhitõed on selged. Kui põhitõed on selged ja ollakse võimelised iseseisvalt sõitma on areng palju kiirem kui purilaua puhul.
Kukkumist taastumine on suhteliselt lihtne (lohed, eriti uuemad, jäävad üldiselt üles ja tõmbavad sõitja veest välja vähese vaevaga) ja ka suuna muutmine on lihtne isegi tugeva tuulega. Ülestuult jäämist loetakse üldiselt edasiarenenu tehnikaks. Vaikse tuulega sõitmine (<5 m/s) on samuti edasijõudnute tehnika: tuulest kiiremini liikudes võib iga väike viga tuua kaasa näilise tuule kadumise -> lohe kukub vette ja jääbki sinna.
Purjelauaga sõitmise õppimiskõver on astmeline. Arenedes läbi erinevate õppeprotsessi tasemete on see väga rahuldustpakkuv. Erinevus lohesurfist on see, et ohutult harjutada saab palju rohkem omaette. Alguses võib purje käsitlemist harjutada vees või maa peal. Kord vee peal olles on arenemiseks vaja palju harjutada.
Kukkumisest taastumiseks on vaja rohkem vaeva näha. Sõitjal on vaja puri uuesti tuulde saada ja selleks on vaja tasakaalu. Suurte purjede üles saamiseks on mõnikord vaja palju vaeva näha. Vette kukkumine on osa kogemusest (eksperdid võivad sõita mitmeid päevi ilma kukkumata).
Varustuse turvalisus
Materjali rebenemise või õnnetuste puhul pakub lohesurfi varustus väga piiratud päästmise võimalusi. Lohesurfarid saavad sooritada enesepäästmise ja kasutada oma lohe, et purjetada tagasi kaldale. Viimane võimalus sõitja jaoks on lohe ja laud maja jätta ja ujuda kaldale.
Iga purilaud lubab sõitjal hoida keha piisavalt veest väljas, et lükata edasi või vältida alajahtumist. Väiksemate laudade puhul võib olla uppumise vältimiseks vaja eemaldada mast laua küljest. Seega reeglina ei pea sõitja kunagi lauast loobuma. Purilaua varustus on oma olemuselt ohutu kokkupõrgete suhtes, mis võivad olla tingitud kontrolli kaotusest. Liiga tugeva tuule korral saab sõitja purjest jõu maha võtta hetkega lastes tagumise käe lahti või lastes kukkuda purjel vette. Nii tehes peatub laud peaaegu kohe kuna puri toimib vees olla ankruna.
Varustuse transportimine
Lohe ja lohelaud mahuvad enamusse autodesse. Keskmine sõitja vajab tavaliselt kahte kuni kolme lohet ja ühte lauda, et sõita suure ulatuse erinevate tuultega.
Purjelaua laud ja purje mast (isegi teleskoopiline) ei mahu enamusse autodesse ja neid on vaja transportida katuseraamil või haagisega. Kui need autosse mahutada, siis see välistab sageli teiste kaasreisijate mahtumisse autoosse. Mitmed erinevad purjed ja lauad (ja sageli ka mastid ja poomid) on vajalikud, et katta terve sõidetav tuuleulatus.
Kukkumist taastumine on suhteliselt lihtne (lohed, eriti uuemad, jäävad üldiselt üles ja tõmbavad sõitja veest välja vähese vaevaga) ja ka suuna muutmine on lihtne isegi tugeva tuulega. Ülestuult jäämist loetakse üldiselt edasiarenenu tehnikaks. Vaikse tuulega sõitmine (<5 m/s) on samuti edasijõudnute tehnika: tuulest kiiremini liikudes võib iga väike viga tuua kaasa näilise tuule kadumise -> lohe kukub vette ja jääbki sinna.
Kukkumisest taastumiseks on vaja rohkem vaeva näha. Sõitjal on vaja puri uuesti tuulde saada ja selleks on vaja tasakaalu. Suurte purjede üles saamiseks on mõnikord vaja palju vaeva näha. Vette kukkumine on osa kogemusest (eksperdid võivad sõita mitmeid päevi ilma kukkumata).