1800-ndatel aastatel kasutas George Pocock lohesid, et liigutada vankreid maa peal ja laevu vee peal, kasutades neljaliinilist juhtimissüsteemi - sama süsteemi, mis on tänapäeval tavakasutuses. Nii vankrid kui ka laevad olid võimelised purjetama ülestuult. Lohesid võis lennutada pikalt. Eesmärk oli luua lohejõud alternatiiviks hobujõule osalt selleks et vältida vihatud hobusemaksu, mis oli tol ajal kasutusel.
1903 aastal aretas lennunduspioneer Samuel Cody inimest kandva tuulelohe ja tal õnnestus ületada La Manche'i väin väikeses paadis mida vedas tuulelohe.
1970-ndate lõpus arenesid loheliinid, kõigepealt Kevlari ja seejärel Spectra ja lohed muutusid paremini kontrollitavateks ja paranes ka efektiivsus. 1978 aastal ületas Ian Day "FlexiFoil" Tornado katamaraan lohe jõuga 40 km/h piiri.
1977 aasta oktoobris võttis hollandlane Gijsbertus Adrianus Panhuise esimese lohesurfi patendi. Patent oli "veespordi jaoks kasutades ujuvat surfilaua tüüpi lauda, kus piloot seisab püsti ja teda tõmbab tuul langevarju moodi seadmega, mis on kinnitatud tema trapetsi tüüpi rihma-rakmete külge." Kuigi see patent ei äratanud mingit kaubanduslikku huvi võib Panhuiset pidada lohesurfi kontseptsiooni autoriks.
Läbi 1980-ndate oli pidevalt õnnestunud katseid kombineerides lohesid kanuudega, uiskudega, suuskadega, veesuuskadega ja rulluiskudega.
Läbi 1970-ndate ja varajaste 1980-ndate arendas Dieter Strasilla Saksamaalt langevarju suusatamise ja hiljem täiustas lohesuusatamise süsteemi kasutades isetehtud tiibvarje, mis lubasid piloodil sõita ülestuult ja mäest üles, samuti aga ka soovi korral õhku tõusta. Strasilla ja tema sõber Andrea Kuhn Šveitsist kasutasid seda leiutist koos kombinatsiooniga surfilaudadest ja isetehtud maabagidest. Üks Strasilla patente (u. 1979 a.) kirjeldas esmakordset täispumbatava lohe kasutamist lohesurfi jaoks.
Kaks venda, Bruno Legaignoux ja Dominique Legaignoux Prantsusmaa Atlandi ookeani rannikult arendasid lohesurfi jaoks lohesid 1970-ndate lõpus ja varajastel 1980-ndatel ja patendeerisid täispumbatava lohe disaini novembris 1984. Disain mida on paljud firmad hiljem kasutanud, et arendada oma tooteid.
1990-ndatel aastatel leiutas Peter Lynn Argyle pargis Ashburotnis, Uus-Meremaal lohebagisõidu. Lynn ühendas kolmerattalise bagi tänapäevase madratslohe eelkäijaga. Lohebagisõit muutus üle maailma väga populaarseks ja 1999 aastaks oli müüdud üle 14 000 bagi.
Tänapäevase lohesurfi arendamine Roeselersite poolt Ameerikas ja Legaignoux vendade poolt Prantsusmaal läks edasi paralleelselt lohe bagidega.
Bill Roeseler, Boeingu aerodünaamik ja tema poeg Cory Roeseler arendasid ja patendeerisid "KiteSki" süsteemi, mis koosnes veesuuskadest, mida vedasid kahe liiniga delta stiilis lohe, mis oli poomiga juhitav. KiteSki oli kaubanduses saadaval 1994 aastal. Lohel oli algeline veest üleslaskmise võimalus ja sellega sai sõita ülestuult.
Cory Roeseleri peetakse paljude poolt kaasaegse lohesurfi leiutajaks. Esimest korda kui ta kasutas KiteSki süsteemi Mauil 1993 aastal.
1995 aastal Cory Roeseler külastas Peter Lynni Uus-Meremaal Clearwater järve ääres Ashburton Alpine piirkonnas ja demonstreeris kiirust, tasakaalu ja ülestuule nurka oma "suusaga". 1990-ndate lõpus, Cory suusk arenes üksikuks lauaks, mis sarnaneb surfilauaga.
1996 aastal demonstreerisid ja populariseerisid Laird Hamilton ja Manu Bertin lohesurfi Hawaii rannikul Mauis, samal ajal kui Raphaël Baruch Floridas eksperimenteeris purilaua ja erinevate madratslohedega.Spordiala nimi muutus lennusurfist lohesurfiks.
1997 aastal arendasid ja hakkasid Legaignouxi vennad müüma läbimurdelise "Wipika" lohe kujuga lohesid, millel oli ette vormitud kuju täispumbatavate balloonidega ja lihtne valjaste süsteem, mis kinnitusid tiibade otstesse ja mis mõlemad tegid märgatavalt kergemaks vette kukkunud lohe uuesti üles laskmise.
1997 aastal arendati välja spetsiaalsed lohelauad Raphaël Salles ja Laurent Nessi poolt. 1998 aasta lõpuks oli lohesurfist saanud ekstreemsport mida jagati edasi ja õpetati läbi mõne üksiku poe ja kooli üle maailma.
Esimene võistlus peeti Mauil 1998 aasta septembris ja selle võitis Flash Austin.
Alates 1999-ndast aastast sai lohesurfist populaarne rahvaspordiala, kui spordiga liitusid purjelaudade tootjad Naish ja Neil Pryde. Ühesuunalistest laudadest mis pärinesid purilauast ja surfist sai üldlevinud lohelaua vorm. Alates 2001 ja sealt edasi said siledal veel sõitjate jaoks populaarsemaks kahesuunalised lauad, samal ajal ühesuunalisi laudu kasutati edasi lainetes sõidu jaoks.
2005 aastal arendas Bruno Legaignoux välja kaarja kujuga lohe, mis on litsenseeritud paljude lohetootjate poolt. Kaarlohed pakkusid kuni 100% jõu maha võtmist, mis tegi nad algajate ja mittekogenud lohesurfarite jaoks palju turvalisemaks. Esimene kaarlohe mis laialdaselt kättesaadav oli Cabrinha Crossbow.
2012 aasta mais kuulutati lohevõidusõit välja spordialana 2016 aasta Rio olümpiamängudel, asendades purilauasõidu. Pärast ISAF peaassamblee hääletust (Dun Laoghaires, Iirimaal) aga pandi purilauasõit tagasi nii naiste kui meeste arvestusse. Hetkel ei ole mingit muud teadaolevat plaani lohesurfi olümpiasporti kaasata.
2013-ndaks aastaks oli loodud üle tosina erineva lohesurfi stiili, sealhulgas lainesõit, trikisõit, veelaua stiil, võidusõit, kiirus, allatuulesõit, hüppamine, õhustiil jne.
Nüüdseks on saadaval suur hulk erinevaid lohesid, mis sobivad erinevate sõidustiilidega, kaasaarvatud C-lohed, kaarlohed, delta lohed, hübriidlohed, madratslohed ja spetsiaalset vaikse ilma lohed.
Kaasaegne lohesurfi sport pärineb aastast 1995.
1800-ndatel aastatel kasutas George Pocock lohesid, et liigutada vankreid maa peal ja laevu vee peal, kasutades neljaliinilist juhtimissüsteemi - sama süsteemi, mis on tänapäeval tavakasutuses. Nii vankrid kui ka laevad olid võimelised purjetama ülestuult. Lohesid võis lennutada pikalt. Eesmärk oli luua lohejõud alternatiiviks hobujõule osalt selleks et vältida vihatud hobusemaksu, mis oli tol ajal kasutusel.
1903 aastal aretas lennunduspioneer Samuel Cody inimest kandva tuulelohe ja tal õnnestus ületada La Manche'i väin väikeses paadis mida vedas tuulelohe.
1970-ndate lõpus arenesid loheliinid, kõigepealt Kevlari ja seejärel Spectra ja lohed muutusid paremini kontrollitavateks ja paranes ka efektiivsus. 1978 aastal ületas Ian Day "FlexiFoil" Tornado katamaraan lohe jõuga 40 km/h piiri.
1977 aasta oktoobris võttis hollandlane Gijsbertus Adrianus Panhuise esimese lohesurfi patendi. Patent oli "veespordi jaoks kasutades ujuvat surfilaua tüüpi lauda, kus piloot seisab püsti ja teda tõmbab tuul langevarju moodi seadmega, mis on kinnitatud tema trapetsi tüüpi rihma-rakmete külge." Kuigi see patent ei äratanud mingit kaubanduslikku huvi võib Panhuiset pidada lohesurfi kontseptsiooni autoriks.
Läbi 1980-ndate oli pidevalt õnnestunud katseid kombineerides lohesid kanuudega, uiskudega, suuskadega, veesuuskadega ja rulluiskudega.
Läbi 1970-ndate ja varajaste 1980-ndate arendas Dieter Strasilla Saksamaalt langevarju suusatamise ja hiljem täiustas lohesuusatamise süsteemi kasutades isetehtud tiibvarje, mis lubasid piloodil sõita ülestuult ja mäest üles, samuti aga ka soovi korral õhku tõusta. Strasilla ja tema sõber Andrea Kuhn Šveitsist kasutasid seda leiutist koos kombinatsiooniga surfilaudadest ja isetehtud maabagidest. Üks Strasilla patente (u. 1979 a.) kirjeldas esmakordset täispumbatava lohe kasutamist lohesurfi jaoks.
Kaks venda, Bruno Legaignoux ja Dominique Legaignoux Prantsusmaa Atlandi ookeani rannikult arendasid lohesurfi jaoks lohesid 1970-ndate lõpus ja varajastel 1980-ndatel ja patendeerisid täispumbatava lohe disaini novembris 1984. Disain mida on paljud firmad hiljem kasutanud, et arendada oma tooteid.
1990-ndatel aastatel leiutas Peter Lynn Argyle pargis Ashburotnis, Uus-Meremaal lohebagisõidu. Lynn ühendas kolmerattalise bagi tänapäevase madratslohe eelkäijaga. Lohebagisõit muutus üle maailma väga populaarseks ja 1999 aastaks oli müüdud üle 14 000 bagi.
Tänapäevase lohesurfi arendamine Roeselersite poolt Ameerikas ja Legaignoux vendade poolt Prantsusmaal läks edasi paralleelselt lohe bagidega.
Bill Roeseler, Boeingu aerodünaamik ja tema poeg Cory Roeseler arendasid ja patendeerisid "KiteSki" süsteemi, mis koosnes veesuuskadest, mida vedasid kahe liiniga delta stiilis lohe, mis oli poomiga juhitav. KiteSki oli kaubanduses saadaval 1994 aastal. Lohel oli algeline veest üleslaskmise võimalus ja sellega sai sõita ülestuult.
Cory Roeseleri peetakse paljude poolt kaasaegse lohesurfi leiutajaks. Esimest korda kui ta kasutas KiteSki süsteemi Mauil 1993 aastal.
1995 aastal Cory Roeseler külastas Peter Lynni Uus-Meremaal Clearwater järve ääres Ashburton Alpine piirkonnas ja demonstreeris kiirust, tasakaalu ja ülestuule nurka oma "suusaga". 1990-ndate lõpus, Cory suusk arenes üksikuks lauaks, mis sarnaneb surfilauaga.
1996 aastal demonstreerisid ja populariseerisid Laird Hamilton ja Manu Bertin lohesurfi Hawaii rannikul Mauis, samal ajal kui Raphaël Baruch Floridas eksperimenteeris purilaua ja erinevate madratslohedega.Spordiala nimi muutus lennusurfist lohesurfiks.
1997 aastal arendasid ja hakkasid Legaignouxi vennad müüma läbimurdelise "Wipika" lohe kujuga lohesid, millel oli ette vormitud kuju täispumbatavate balloonidega ja lihtne valjaste süsteem, mis kinnitusid tiibade otstesse ja mis mõlemad tegid märgatavalt kergemaks vette kukkunud lohe uuesti üles laskmise.
1997 aastal arendati välja spetsiaalsed lohelauad Raphaël Salles ja Laurent Nessi poolt. 1998 aasta lõpuks oli lohesurfist saanud ekstreemsport mida jagati edasi ja õpetati läbi mõne üksiku poe ja kooli üle maailma.
Esimene võistlus peeti Mauil 1998 aasta septembris ja selle võitis Flash Austin.
Alates 1999-ndast aastast sai lohesurfist populaarne rahvaspordiala, kui spordiga liitusid purjelaudade tootjad Naish ja Neil Pryde. Ühesuunalistest laudadest mis pärinesid purilauast ja surfist sai üldlevinud lohelaua vorm. Alates 2001 ja sealt edasi said siledal veel sõitjate jaoks populaarsemaks kahesuunalised lauad, samal ajal ühesuunalisi laudu kasutati edasi lainetes sõidu jaoks.
2005 aastal arendas Bruno Legaignoux välja kaarja kujuga lohe, mis on litsenseeritud paljude lohetootjate poolt. Kaarlohed pakkusid kuni 100% jõu maha võtmist, mis tegi nad algajate ja mittekogenud lohesurfarite jaoks palju turvalisemaks. Esimene kaarlohe mis laialdaselt kättesaadav oli Cabrinha Crossbow.
2012 aasta mais kuulutati lohevõidusõit välja spordialana 2016 aasta Rio olümpiamängudel, asendades purilauasõidu. Pärast ISAF peaassamblee hääletust (Dun Laoghaires, Iirimaal) aga pandi purilauasõit tagasi nii naiste kui meeste arvestusse. Hetkel ei ole mingit muud teadaolevat plaani lohesurfi olümpiasporti kaasata.
2013-ndaks aastaks oli loodud üle tosina erineva lohesurfi stiili, sealhulgas lainesõit, trikisõit, veelaua stiil, võidusõit, kiirus, allatuulesõit, hüppamine, õhustiil jne.
Nüüdseks on saadaval suur hulk erinevaid lohesid, mis sobivad erinevate sõidustiilidega, kaasaarvatud C-lohed, kaarlohed, delta lohed, hübriidlohed, madratslohed ja spetsiaalset vaikse ilma lohed.